Mary Oliver Ja Elamise nõid

"Alustuseks magus muru"

Kas näljane härg seisab põllul ega söö
magusast rohust?
Kas öökull hammustab endal tiivad ära?
Kas lõoke unustab oma keha õhku tõsta või
unustad laulda?
Kas jõed jooksevad ülesvoolu?

Vaata, ma ütlen – vaata
usaldusväärsust ja peenust ja õpetusi
sellest sõmer maa kingitusest.

2.
Söö leiba ja mõista lohutust.
Joo vett ja mõista rõõmu.
Külastage aeda, kus helepunane trompet
avavad oma keha koolibritele
kes joovad magusat, kes joovad
haaravalt räpane.

Sest üks asi viib teiseni.
Varsti märkad, kuidas kivid jalge all säravad.
Lõpuks on looded ainsaks kalendriks, millesse usute.

Ja kellegi nägu, keda sa armastad, on staar
nii intiimne kui ülim,
ja olete nii südamest raputatud kui ka lugupidav.

Ja kuulete õhku ennast, nagu armastatud, sosistamas:
oh, lubage mul veel mõnda aega sisestada need kaks
teie kopsude ilusad kehad.

3.
Elamise nõidus
on kogu minu vestlus
teiega, mu armsad.
Kõik, mida ma teile öelda saan, on see, mida ma tean.


Vaata ja vaata uuesti.
See maailm ei ole ainult väike põnevus silmadele.


See on rohkem kui luud.
See on midagi enamat kui õrn ranne oma isikliku pulsiga.
See on midagi enamat kui ühe südame löömine.
See on kiitev.
See on andmine, kuni andmine tundub vastuvõtmisena.
Teil on elu – kujutage vaid ette!
Teil on see päev ja võib-olla mõni teine ​​ja võib-olla
ikka teine.

4.
Ühel päeval ma küsin oma sõbralt Pauluselt,
tantsija, pottsepp,
et teeks mulle kerjakaussi
mida ma usun
mu hing vajab.

Ja kui ma sinu juurde tulen,
oma mugava maja ukseni
pesemata riietega ja puhastamata küüntega,
kas paned sinna midagi?

Tahaksin seda võimalust kasutada.
Tahaksin teile selle võimaluse anda.

5.
Me teeme üht või teist asja; me jääme samaks või me
muuta.
Palju õnne, kui
sa oled muutunud.

6.
Lubage mul seda küsida.
Kas arvate ka, et ilu on mõne jaoks olemas
vapustav põhjus?

Ja kui see seiklus pole teid lummanud -
sinu elu -
mis teeks sinu heaks?

7.
Ma arvan, et see, mida ma alguses armastasin, olin peamiselt mina ise.
Pole tähtis, et ma pidin, sest keegi pidi.
See oli palju aastaid tagasi.
Sellest ajast alates olen vangistusest välja läinud,
kuigi raskustega.
Pean silmas neid, kes arvasid minu südant valitsevat.
Ajasin need välja, panin pudrukuhja peale.
Need on kuidagi toitvad (kõik on toit
nii või teisiti).

Ja minust on saanud pilvede ja lootuse laps.
Minust on saanud vaenlase sõber, kes iganes see ka poleks.
Olen saanud vanemaks ja hindan õpitut kalliks,
Olen muutunud nooremaks.

Ja millega ma riskin, et teile seda öelda, mis on kõik, mida ma tean?
Armasta ennast. Siis unusta ära. Siis armasta maailma.

- Mary Oliver