Pehme hingeõhuga: Kuidas Mu tütar Ratsutab

Olen hakanud oma 3,5-aastast tütart iseseisvalt ratsutama õpetama.

See on pannud mind mõistma, et lugematute laste jaoks, kellele õpetatakse "traditsioonilist" hobuste ratsutamist, on see üleminekuriitus (valulikult) üks normaliseeritumaid kohti, kus inimesed õpetavad lastele pigem võimu üle kui võimuga. See on koht, kus täiskasvanud normaliseerivad, kasutades jõudu, et saada seda, mida sa soovid; kus täiskasvanud normaliseerivad vägivalda, et saada "austust"; kus täiskasvanud modelleerivad isikliku ruumi ilmset rikkumist ja täielikku teadmatust või põlgust ülitundliku reageerimisvõime suhtes.

Kasvasin üles koos hobustega ja õppisin sarnases vanuses üksi ratsutama ning teismelisena hakkasin teisi ratsutamist õpetama just sel ajal, kui treenisin hobuseid ja töötasin traumeeritud ja "probleemsete hobustega". Olles üles kasvanud USA-s, ümbritses mind palju hobustega koosolemise viise, mis olid põhimõtteliselt domineerivatel põhimõtetel, nagu ma eespool kirjeldasin, ja põhinesid võimu ülevõtmise vajadusel, sest seda peeti ainsaks turvaliseks viisiks nii suure ja võimsa loomaga töötamiseks. Isegi loomulikus ratsutamisoskus, mida ma aastakümneid uurisin, kasutavad paljud lähenemisviisid endiselt võimu ületamise taktikat, et panna hobune tegema seda, mida inimene tahab.

See ei pea aga tegelikult nii olema. Hobused on uskumatult, uskumatult intelligentsed ja tundlikud ning paljud on uskumatult uudishimulikud ja naudivad autentset sidet. Pange tähele, et mitte kõiki ja neid hobuseid tuleks austada, kuna neil puudub soov inimestega partneriks saada. Nad elavad väga häälestatud ja energilise reageerimisvõime maailmas, nii et nad teavad ja loevad kristallselge täpsusega kehakeelt, emotsioone ja kavatsusi; mis tähendab, et suure annuse eneseteadlikkuse, autentse kavatsuse ja kehastatud kohalolekuga saate nendega suhelda ja paluda neil teha asju absoluutselt nulljõu kasutamisega – lihtsalt kasutades oma keha ja energiat (teadlikkuse ja hingamise kaudu kaasatud).

Sel viisil nendega koos olemisest saab mänguline suhete loomise protsess; iga kohtumine on dialoog, kus toimub vahetus ja kus "ei" on võimalik tunda ja muid võimalusi uurida. Kui ma sõidan, eelistan sõita ilma sadulata, ilma valjadeta, ainult oma keha ja nende kehaga ning me vestleme koos. Pange tähele, et see pole ainus viis, kuidas ma sõidan, vaid minu lemmikviis.

Elades nii, nagu ma olen siin Lõuna-Tšiilis viimased kaheksa aastat oma karjaga elanud, veetes suurema osa ajast koos peaaegu metsikutel maastikel ringi rännates – nagu hobused seda loomulikult teevad –, olen jätnud õppimata peaaegu kõik, mida mulle suureks kasvades õpetasid väga edukad ratsutajad. Hobused on mulle õpetanud, et kõik oli vale. Jõud ja võim polnud kunagi vajalikud; neid tehti enamasti selleks, et varjata hirmu, mida inimesed tundsid, kui nad ise olid hirmul, ebakindlad või ei usaldanud ennast õige valiku tegemisel. Power-with on nende jaoks alati valik, kuid see nõuab, et vabastaksime oma päevakava, oma jäiga/ettemääratud tulemuse ja selle asemel hakkaksime nendega tõeliselt vestlusesse astuma.

See on uskumatu, mida nad meile näitavad, kui nad tunnevad meie valmisolekut võimu kohalt tõeliselt partneriks.

Nüüd, kui ma õpetan oma tütart ratsutama, annan tema põhiõppimise pigem võimule kui võimule. Kuidas?

Esiteks on suhe keskmes ja fookuses. Ta ei seosta hobust millekski, mida ta kasutab, ta tunnistab neid meie sugulasteks; nad on meie suhted ja me austame neid kui tundlikke olendeid. Power-over on ka need õiguste lõimed sisse põimitud. Ma leian, et see kehtib eriti hobuste ja inimeste kohta. Seetõttu oleme püüdnud normaliseerida, et hobused ei ole ainult ratsutamiseks; tal ei ole õigust nendega ratsutada, nad ei ole "tema" hobused ja enamiku ajast, mille ta nendega veedab, veedame lihtsalt koos, rippudes põllul ja hulkudes kõikjal, kus kari hulkub. Ta on õppinud, kuidas hobuselt lähenedes luba küsida. Põllule jalutades tunneme, kuidas hobused meid tunnevad, jälgides meie kehas tekkivaid somaatilisi näpunäiteid, joonistades tema sisse kaardi, et tal meeles oleks aeglaselt liikuda ja rohkem hingata. Ta laseb hobustel end nuusutada, enne kui ta neid puudutab, sest ta teab, et hobused ei lase kunagi end puudutada millelgi, mida nad poleks tundnud (midagi, mida enamik inimesi lubab hobusel harva teha, rikkudes nende puudutamisega koheselt nende ruumi).

Meil on hingamisühenduse rituaal, kui ta istub hobuse otsas, kus ta sulgeb silmad ja hingab sügavalt ning tunneb, kuidas hobune hingab. Ta tunneb hobuse lõhna, tunneb lakki, tunneb naha lainetust. Uurime nende kehakeele põhjuseid, nende nurrumist ja vingumist, värinat ja vingumist. Uudishimu on põimitud siin nendega jagatud keelde. Ta ei kasuta kunagi natukenegi hobuse suus; ta õpib hobust peatama oma keha raskuse ning kavatsuste ja häälemärkidega. Ta ei õpi hobust juhtima enne, kui ta mõistab, et tema kätes on kohustus selgelt väljendada oma kavatsust oma südamega käte kaudu. Ta õpib hobust oma kavatsusega edasi viima, keskendudes ja oma kehas energiat aktiveerides. Teda ei õpetata minema lööma. Kui me kõnnime, julgustatakse teda hobusega sisse logima ja küsima, kas neil on mugav ja kas nad naudivad seda kogemust.

Mõnikord peatab ta sõidu, et öelda mulle, et miski häirib hobust, ja me uurime koos, et leida tee ebamugavale kohale ja lahendada see. Ta õpib, kuidas tema keha hobuse peal mõjutab hobuse võimet tasakaalus püsida ja mida ta saab teha, et hobust toetada, hoides oma keha tasakaalus maandatud asendis. Ta ütleb: "Aitäh", kui me lõpetame; ta küsib, kas hobune tahab kallistust, ja liigub neile rinda, et oma südant kallistada.

Võib-olla kõige tähtsam on see, et ma õpetan teda töötama oma hirmu ja hobuse hirmuga, nii et ta ei kardaks neist kumbagi ja ta ei kasutaks kunagi võimu üle, kui kumbki esile kerkib. Osa sellest õpetatakse peamiselt lugude kaudu, mu lapsepõlve lugude maagilistes põimudes ja "mis siis, kui" stsenaariumides. Kuid saadaval on ka praktilisi õpetusi, nagu näiteks kukkumise tunne ja kõige turvalisem viis hobuse seljast kukkumiseks; mida tunneb hirm tema kehas ja mida teha, kui ta seda tunneb (hingake!), kuidas tunda hirmu hobuse ees (ja mida teha, kui ta seda tunneb, jälle hingata!), kuidas hoida oma keha turvaliselt, kui kari jookseb või hobune kiiresti liigub, kuidas lugeda kehakeelt, et ta mõistaks, kui hobune ütleb "ei" või "mine ära". Vundamendina õpib ta ikka ja jälle hinge tagasipöördumise pühamu – et hingamist aeglustades suudab ta toetada närvilist hobust ja ka oma närve.

See on üks võimsamaid tööriistu, mis meil hobustega on, meie hingeõhk. See on nii pehme, aga ka nemad ja nii mõnelgi hetkel, kui hobuse jõud on teisele ohtlikuks muutumise äärel, on meil vägi neid oma hingeõhuga maandada, kaasreguleerides, et leida tagasitee neutraalsusesse.

Ma arvan, et võimu ülevõtmine on sageli tingitud sellest, et võim tundub liiga hirmutav või kujuteldamatu. Või isegi liiga ebamugav (nii kohutav, kui see ka pole). Näen nii palju paralleele täiskasvanute ja laste ning inimeste ja hobuste vahel kasutatavate võimu üle-võtete taktikate vahel. Sellisena olen leidnud end omaks võtmas palju vägivallatuid suhtlemisviise, mille olen juurutanud oma suhetesse hobustega, suhetesse oma tütrega (lõppude lõpuks olen olnud hobusenaine palju kauem kui ema). Nii hobused kui ka lapsevanemaks olemine õpetavad mulle ikka ja jälle kolme elulist võimalust, mis mul on, mis võimaldavad mul jõuda üle võimu tingimisest kaugemale – minna aeglasemalt, naasta oma hinge (ja ka aeglustada seda) ja et sa saad valida teistsuguse tee, kui sulle õpetati/näidatud/tehtud.

Tõepoolest, selleks, et integreerida sügavalt kõike, mida olen õppinud, kui ma teadlikult koorin ja heidan ära tingimuslikud võimule suunatud lähenemisviisid nii paljudele meie maailmas eksisteerimise viisidele, olen pidanud sukelduma sügavale oma hirmudesse. Olen pidanud õppima, kuidas hirm minu kehas tundub, ja olema tunnistajaks, millised on minu toimetulekumehhanismid, kui mu hirm vallandub. Samuti olen pidanud jälgima tagurpidi ja sissepoole lõime, mis seovad minu "võimu ületamise" käitumise kaitset otsiva põhiosaga. Olen pidanud õppima nende enda osade kohta ja neid muul viisil kasvatama, et taastada enda sees turvatunne, et nad ei sõltuks turvatunde saavutamiseks võimu ülevõtmise taktikast. Ja kui see tundub autentselt kaasatuna, katkestage need vanad niidid. Neid on palju, mida ma siiani isegi ei näe, võib-olla lõikan tükk aega. Loodan, et mitte, kuid mõned neist lõimedest ulatuvad pikkade esivanemate liinide kaudu sajandeid tagasi. Aga ma olen siin, alandlikult, selles elus; ja ma olen sellest sisemisest tööst teadlik ja olen pühendunud. Mulle kingitakse pidevalt uskumatuid nuge ja kauneid, maagilisi lõikamiseks valmistatud tööriistu, nii et see on selgelt osa minu hingetööst.

Ma õpin iga päev natuke rohkem, kui tantsin nendes võimuruumides, mitte üle võimuga, eriti selleks, et võin usaldada, et ma ei kasuta oma võimu kuritarvitamas – kui ma valin ja ma pean valima. Ja ka seda, et võin usaldada teise jõudu, kui õpin nende hirmu keelt. Siis, nagu ma teen ja õpetan oma tütrele hobustega tegelemist, selle asemel, et sellele hirmule vastupanuga vastu astuda, saan sellele vastu pehme hingetõmbega.