Greyhoundi rännaku Heledus

"Bussis sõidavad ainult pragude müüjad, lollid ja endised süüdimõistetud."

See võttis kokku põhisõnumi, mille lugesin Internetist USA-s bussireisi uurides, valmistudes reisiks, millele olin koos sõbraga ette võtnud.

Lisaks: tõenäoliselt buss ei ilmu. Ja kui see juhtub, siis see laguneb.

Tulles kohast, kus ühistransport on tavapärane, ja minnes 'autodele ehitatud' kohta – rääkimata isegi paljudest muudest kommentaarides kajastuvatest eelarvamustest – otsustasin suhtuda arvustustesse suure soolaga ja ostsin bussipiletid.

Umbes kuu aega hiljem olime sõbraga Minneapolise Greyhoundi terminalis, jõudes kell 6.45 Rapid Citysse sõitva bussi peale. See oli otseühendus, mis graafiku järgi kestaks kaksteist tundi.

Kui buss linnast välja veeres, skaneerisid meie silmad rõõmsalt hommikupäikese käes ujuvat avatud horisonti. Me ei teadnud, et see oli kahekümnetunnise odüsseia algus.

Varakult tegime tähelepaneku, et kõik puhkepeatused olid kiirtoidukohtades. Mis siis, kui bussiliinide äärde puistataks taluturge? Õunad, mille olime reisiks kaasa pakkinud, tulid kasuks ja tuletasid meelde värskete toodete eesõigust.

Ühes sellises puhkepeatuses väljas jalgu sirutades märkasin üksikul valgustuspostil rebenenud kleebist. Sõnum oli endiselt loetav: Corporate Violence for Sale. Läheduses oli vestlema kogunenud seltskond kaasreisijaid, kes seisid lõdvas ringis. Enamikul neist olid seljas hallid rõivad ja paljud kandsid võrkkotte, mis paljastasid nende vähese sisu.

"Kui ma kaks aastat tagasi välja sain, otsustasin teha sellest oma elu parima aja," ütles pikk noormees. Tema häälel oli energiline kõla.

Umbes viis tundi pärast reisi jõudsime Sioux Fallsi üsna õigeks ajaks. Juhtide vahetus. Kõik reisijad pidid väljuma ja tuvastama oma pagasi, kui see pagasiruumist välja võeti ja uuesti sisse registreeriti. Taevast paistis paar vihmapiisat, mis värskendasid nahka.

Meie uus juht oli särtsakas daam, valvas, kuid sõbralik. Kui me uuesti teele asusime, tutvustas ta end kõlarite kaudu ja pani paika reisi reeglid. Ta rääkis selgelt oma kogemusest ja ma mõtlesin, milliste kogemustega ta oli varem kokku puutunud.

"Kui sa suitsetad minu bussis, lasen su kohe minema. Kui kasutad puhkepeatustes alkoholi või narkootikume, siis sinna sa jäädki. Järgmise bussini on kakskümmend neli tundi. See on jube pikk aeg."

Vaadates uusi bussi sisenevaid ja istekoha leidmiseks järjekorras seisvaid reisijaid, kohtusid mu pilgud jalgade ja kottide vahele surutud väikese lapse silmadega. Naeratasin ja lehvitasin talle. Tema nägu oli tõsine, kuid ta vastas mulle kahe sõrmega (tema vanus, nagu ma mõne aja pärast teada saan).

Laps sattus istet saama otse meie taha, vanavanaema sülle istudes. Mõni rida tagapool oli tema kuueaastane õde koos vanaemaga. Nad neljakesi reisisid Texasest Washingtoni osariiki.

Kui hakkasime ühendust võtma, pakkus lapse kohalolek nii palju rõõmu: istmete vahelt piilus vallatu näoke, kes ütles mudilase keeles "ee-pow". Pehme käsi hiilib, et üllatada mind põsele pai. Naeratavad silmad, kui mängisime peitust, kattes näo peopesadesse.

Kirjutasin oma päevikusse: Nii huvitav sõit. Kõik meie, kaasreisijad, jagamas hetkeks paralleelset marsruuti oma elurännakutel -- see sama ruum, üksteise energiaväljad, hapnik ja süsihappegaas, bussi rütm vastu kiirteed.

Teisel pool vahekäiku kuulas muusikat hallide juustega mees. Ta oli bussi peale astunud suurte kinkekarpidega, mille ta oli ettevaatlikult riiulisse asetanud. "Knee Deep Funkadelic (1979)" oli tema tahvelarvuti ekraanil oleva video pealkiri. Tundsin, et tahaks ta kõrvaklapi ära haarata ja häälestada.

Umbes kaheksa tunni pärast peatusime Lõuna-Dakota maapiirkonnas asuvas teenindusjaamas. Seal märkas meie autojuht, et bensiinipaak lekib.

Esmalt ootasime umbes neli tundi mehaanikut, kelle mitteüllatuslik otsus oli, et probleemi ei õnnestunud parandada. Sättisime siis asendusbussi ootama, määramata ajaks. "Fortune in ebaõnnes", nagu me Soomes öeldakse, oli vist see, et me vähemalt teepervele ei jäänud.

Reisijad laiali ja ümber jaama. Paljud seadsid end sisse kiirtoidukoha laudade ümber. Mõned seisid tankla tagaseina varjus. Mõned teised tõmbasid hingetõmbepausi, istudes asfaldialaga piirneval murul. Meeleolu oli pettumusest segatud resignatsiooniga.

Pikk viivitus oli paljudele tõsine probleem. Minul ja mu sõbral oli seevastu aja luksus meie kätes, ilma et kuhugi tegelikult kiirustada. Kui kaasreisija kuulis, et oleme Soomest ja võttis suuna Rapid Citysse, pakkus ta meile küüti. Ta oli linnast ja palus oma naisel järgi tulla. Ta selgitas, et see oli tema esimene kord bussiga sõita – ja viimane. Lõpuks otsustasime jääda ja selle asemel lasta teistel tema sõitu jagada. Meie jaoks oli ootamatu pöördepunkt teel elamus ja see tundus nagu midagi, millest tahtsime läbi näha.

Veetsime suurema osa ajast laste, kaheaastase ja tema omadega õde. Olime üllatunud, kuidas nende vanaemad meid usaldasid, lastes meil ühendust luua. Värvisime ja kriipsutasime mu päevikusse. Kuskilt tõid kaasreisijad meile ehtsad värviraamatud ja karbi värvipliiatsid.

Laste rõõmsameelsus keset seda, mis oleks võinud olla tormiline, oli erakordne. Nad olid kohal ja tegelesid lihtsate tegevustega – värvisid, jutustasid lugusid ja naersid rumalate asjade üle. Kaheaastasel oli üllatavalt vaimukas huumor. Kui ma kella 20 paiku küsisin, kas ta tunneb unisust, heitis ta mulle sülle pikali ja teeskles, et norskab. Väike komöödia ajas meid kõiki itsitama.

Funkadelic mees oli kinkekarbid bussist ära toonud. Ta ütles meile, et need on mõeldud erilisele sõbrale, kellega ta reisis Washingtoni osariigiga kohtuma. Kui küsisin muusika kohta, mida ta on kuulanud, tutvustas ta meile Gap Bandi. Tema sõnul oli tema lemmiklaul välja tulnud, kui ta esimest korda sõjaväeteenistusse läks.

Kesköö lähedal saabus asendusbuss, pärast kaheksatunnist ootamist. Kogu selle aja oli juht meid võimalikult kursis hoidnud. Tema käitumine oli kogu aeg optimistlik.

Rühm mehi hoolitses katki läinud bussist kõigi pagasi äratoomise eest. Väsinud, aga ka pisut rõõmsameelsed, moodustasime kõik korraliku järjekorra, et bussi peale saada. Funkadelic mees juhatas meid rivi algusesse, et saaksime kindlad istekohad ees.

"Kui lubate mul sõita, ei peatu ma enne Chicagot," ütles keegi.

Tänu üliefektiivsele konditsioneerile oli bussis väga külm. Taas ootamatult tuli meile tekki pakkuma üks kaasreisija bussi tagant. Me keeldusime, püüdes end oma sallidesse mässida. Natuke hiljem küsis Funkadelic mees, kas meil on külm ja sel hetkel me tunnistasime. Ta tõusis püsti, et meid oma mantliga katta. Mu sõber jäi magama. Jäin ärkvel ja vahtisin akende taga veerevat pimedat maastikku.

Rapid Cityle lähenedes kutsus üks kaasreisija (ka tema hallis riietuses) meile oma mobiilist takso, et me ei peaks seda kell 2 võõras linnas otsima.

Kui meil oli aeg bussist väljuda, sirutasin käe üle vahekäigu, et Funkadelic mehega kätt suruda. Tänasin teda ja ütlesin, et tema lahkus inspireeris mind seda edasi maksma. Ta kummardus mind kallistama ja ütles: "Ma olen Texasest". Sel põgusal hetkel mõistsin, et mis tahes stereotüübid, mis mul Texase kohta olid, lagunesid nüüd.

Enne lahkumist pöörasin end väikesele lapsele otsa vaatama. Ta magas rahulikult istmel, vanavanaema kõrval.

Järgnevatel nädalatel California poole liikudes soojendasid mälestused võõrastega veedetud hetkedest meie südameid jätkuvalt. Nad teevad seda siiani. Ma ei tea, kes nad olid, ma ei tea, kust nad tulid ja kuhu nad läksid – ma ei tea alati isegi, kuhu ma oma elus teel olen. Ometi tõid meie jagatud sidemed meis palju head ja head pinnale. Nad tõestasid maagia jõudu igapäevaelus.

Las me teeme alati niimoodi.