Vaimsed Praktikad Kriisiaegadeks

Inimkonna teekonna selles pöördepunktis kohtuvad teadus ja vaimsus ning me näeme uusi võimalusi eluks sobiva tsivilisatsiooni loomiseks. Kuid edasiminek on konarlik. Üks megakatastroof järgneb teisele. Majanduslikud, poliitilised ja ökoloogilised süsteemid väljuvad kontrolli alt, mida David Korten tabavalt nimetab „Suureks Hargnemiseks“.

Kui vaipa meilt järk-järgult jalge alt tõmmatakse, on lihtne paanikasse sattuda ja veelgi lihtsam on lihtsalt end sulgeda. Need kaks instinktiivset reaktsiooni – paanika ja halvatus – on teeäärsed kraavid, mis piiravad meie teed elamisväärse tuleviku poole. Kummagi neist rünnakutesse langemine on suurim kõigist ohtudest, millega me silmitsi seisame, sest need tuimestavad südame ja viivad mõistuse rööpast välja. Kui me kunagi vajasime erksana ja ühenduses püsimiseks vaimseid praktikaid ja distsipliine, siis just praegu.

Suurim kingitus, mida me oma maailmale teha saame, on meie kohalolek – ärkvel ja tähelepanelik. Mis aitab meil seda teha? Siin on mõned iidsetest religioonidest ja maapealsetest tarkusetraditsioonidest pärit praktikad, millele olen õppinud toetuma.

1. Hinga

Meie sõber hingamine on alati meiega. Kui pöörame tähelepanu selle voolamisele, ühendab see meele kehaga ja sisemaailma välismaailmaga. Sisse- ja väljahingamise tähelepanelikkus aitab meil tasakaalu hoida ja tasakaalu hoida.

„Tunne, kuidas su hingamine loob sinu ümber rohkem ruumi,“ kirjutab luuletaja Rilke.

„Puhas, pidev vahetus kõige olevaga, voog ja vastuvool, kus me rütmiliselt oleme.“

Pane tähele, et sa ei otsusta iga kord, kas välja või sisse hingata; pigem hingatakse sind. Elu hingab sind. Ja samamoodi teevad seda kõik teised loomad ja taimed, vastastikkuse tohutus rütmis. Tunne, kuidas see võrk sind elavdab ja hoiab.

Aine/energia läbivool toob teatud kerguse ja avab meid ka informatsiooni läbivoolule. See vähendab meie tavapäraseid kaitsemehhanisme häiriva informatsiooni vastu ja hakkab tagasisideahelaid avama, et saaksime selgemini tajuda, mida me oleme põhjustanud.

2. Tule tänulikkusest

Kuna põlevad vihmametsad ja surev plankton vähendavad järk-järgult meie hapnikuvarusid, tundub iga hingetõmme väärtuslikum. Tänulikkus selle hinnalise kingituse eest annab meile energiat tegutseda ja kaitsta.

Tänutundega kinnitame oma sünniõigust olla siin Maal, õnnistatuna eneserefleksiivse teadvuse ja valikute tegemise võimega. Olla siin üksteisega solidaarsuses. Olla elav, olemuslik ja õnnistatud osa sellest elavast Maast.

Meil on suurepäraseid tänulikkuse õpetajaid põlisrahvaste seas üle kogu maailma, eriti aga põlisameeriklaste seas. Kuue Rahva Haudenosaunee konföderatsiooni igal nõukogu koosolekul moodustab tänukõne „sõnad, mis on enne kõike muud“. Iga kord uuesti ja spontaanselt varieerides lausutud sõnad pakuvad lisaks „tänule“ ka „tervitusi“ igale olendile ja loodusmaailma elemendile, keda nad austavad. Ma arvan, et see tava on selle väärikuse ja enesest lugupidamise juur, mis on üle elanud sajandeid kestnud omandiõiguse kaotamise ja alandamise.

Kui me seda praktikat oma ellu kohandame, näiteks iga päeva alguses ja lõpus või isegi koosolekutele kaasa võtame, avastame kaks asja. Esiteks, tänulikkus ei sõltu välistest asjaoludest. Teiseks, tänulikkus on revolutsiooniline tegu. Aidates meil mõista, kui palju meil juba on, aitab see meil vabaneda tarbimisühiskonna haardest.

3. Austa oma valu maailma ees

Me oleme leinas. Kõige selle juures, mis loodusele ja meie ühise elu sotsiaalsele struktuurile peale surutakse, on ka hirmu ja viha. Need reaktsioonid on loomulikud ja tervislikud. Kui me neist lahti ütleme, halvame oma elujõu ja intelligentsuse.

Seega kummardame me hoopis nende ees. Kui sinus tekib valu maailma pärast, siis tunne see ära ja peatu. Peatu ja hinga, justkui tehes sellele ruumi, justkui lastes sel valul läbi oma südame voolata. Mõista, et sa oled võimeline oma maailmaga koos kannatama. Koos kannatamine on kaastunde sõnasõnaline tähendus. See on kindel tõend meie omavahelisest seotusest, tegelikult meie vältimatust kooseksisteerimisest.

„Teadvuse sündi ei toimu ilma valuta,“ ütles Carl Gustav Jung. Meie valu maailma pärast vabastab meid eraldatuse illusioonist. Sellel on võtmeroll kollektiivse teadvuse sünnitamisel, mis võib olla ainus lahendus meie aja globaalsele kriisile.

4. Kasutage heatahtlikkuse jõudu

Metta ehk armastav lahkus on budistlik tegevuses mediteerimise vorm, mida paljud tänapäeval imeliselt tõhusaks peavad. See on hea hirmu ja pahatahtlikkuse hajutamiseks ning hoolivuse ja mõistmise tekitamiseks.

See tava ei toimi ebamäärase, läbipaistmatu tundena, vaid üsna täpsete inimesepõhiste kavatsuste jadana. Näiteks üks traditsiooniline Birma tava on neljaosaline, näiteks selline:

Võib (konkreetne inimene) olla vaba füüsilistest kannatustest.

Olgu ta vaba vaimsetest kannatustest.

Olgu ta/tema konfliktidest vaba.

Olgu tal/temal kerge heaolu.

Oluline on seda laiendada ka iseendale („Vabanegu ma vaimsetest kannatustest“ jne). Variatsioone julgustatakse („Olgu ta vaba oma meele ilu arendama.“). See praktika ei saa mänguliselt koos hirmuga eksisteerida.

5. Ela suuremates ajaväljades

Me suhestume tänapäeval ajaga viisil, mis on inimkonna ajaloos kindlasti ainulaadne. Kasvumajandus ja nanotehnoloogiad nõuavad lühiajaliste eesmärkide saavutamiseks välgukiirusel otsuseid, lõigates meid ära looduse rütmidest ning ka minevikust ja tulevikust. Nii meie esivanemate pärand kui ka järeltulijate vajadused muutuvad meie jaoks üha vähem reaalseks.

See ajasuhe pole kaasasündinud. Läbi ajaloo on mehed ja naised näinud suuri isiklikke ohvreid, et pärandada tulevastele põlvedele kunsti- ja õppemälestisi, mida nad oma eluajal valmimas ei näe. Ja nad austasid lugude ja rituaalide kaudu neid, kes enne elasid.

Ka meie saame avardada oma elu ajalist konteksti. Selleks pakuvad kosmoloogia ja evolutsiooniteadused nüüd avaraid vaateid minevikku. Mis puutub ühendusse tulevikuga, siis tuumajäätmed toovad meie käeulatusse nüüd kümme tuhat põlvkonda. Meie tegude tagajärjed (meie karma) avalduvad geoloogilisel ajaskaalal.

Meie moraalne kujutlusvõime on oluline vahend, mis avab meid aja sügavustele ja laiustele, kuhu me kuulume. Laienda seda nii edasi kui ka tagasi. Ava oma vaimusilm meie planeedi elu tohutule teekonnale, mediteerides oma käe üle. "Näe" selle evolutsioonilist arengut, ühest eluvormist teiseni alates selle päritolust uimena ürgmeres. Näe selles ka lugematuid inimkäte põlvkondi, kelle ülesanded ja oskused kujundasid meie maailma.

Kutsu tulevased olendid oma teadvusse. Tunne oma soovi tugevust, et nad leiaksid puhast õhku hingamiseks, vett joomiseks, puid, pealmist mulda. Proovi küsida neilt juhatust töös, mis praegu tuleb teha. Ja praktikana, mis loodetavasti meeldib sulle sama palju kui mulle, kujuta ette inimest sajandi või kahe pärast (võib-olla sinuga sugulane, võib-olla mitte), kes näeb ajas tagasi ja näeb sind sinu elu praegusel hetkel. Ja seejärel kirjuta endale kiri sellelt tulevaselt inimeselt.