Kas Meie massinälg on tõeline kasv?

Ja nii olen ma aastaid maadelnud "vähem-on-rohkem"-elu elamisega maailmas, mis näib tõmbuvat – igas mõttes – rahaliselt, füüsiliselt ja psühholoogiliselt.

See sentiment kipub kaduma skeemides "rohkem pauku oma raha eest" ehk kaks ühe eest.

Tundub, et on vaja omandada ja laieneda. Ja see pole ainult meie isiklikus ja materiaalses elus. Idufirmad tahavad laieneda – see on nende jaoks kõige kriitilisem etapp. Kuidas me laieneme? Kuidas me seda robotiseerime, et saaksime protsessi kiirendada?

Mittetulundusühingud peavad koguma andmeid mõjuaruannete jaoks, mis näitavad, kuidas nende ideed pole mitte ainult uuenduslikud, vaid ka skaleeritavad.

See on numbrite mäng, mis võimaldab kasvada ja võimalusel plahvatuslikult kasvada. See on edu märk – arvuline kasv.

Kõigel peab olema skaala. Skaleeritavus on praegu nagu jätkusuutlikkus – veel üks lihtne mõiste, mis on liiga abstraktne ja keeruline.

Kuid see, mis varem oli jätkusuutlik, ei saa enam nii olla, sest elame rullnokkade kiirusel. Väikelinna ettevõtted võitlevad hiiglaste vastu, sest nad ei saa "mastaapida" või võib-olla ei tahagi. Seega peame tarbijatena otsustama, kas eelistame kohalikku või ettevõtte kaubamärki? Tundub, et see on üks või teine.

Niisiis, kas skaleeritavus peaks tõesti olema nii suur fookus?

Jätkusuutlikud elud on väiksemad elud. Need on elud, mis on sünkroonis kogukonna, maa ja üksteisega. Skaleeritavad elud nõuavad, et me laiendaksime end endast kaugemale.

Tänapäeval peab mittetulundusühing märkimisväärse toetuse saamiseks näitama, et selle mudel ei ole kohaldatav mitte ainult näiteks 250 000-liikmelise kohaliku elanikkonna jaoks, vaid sellel on potentsiaal jõuda miljoniteni. See ei sobi mitte ainult Los Angelese siselinna, vaid ka Detroidi jaoks. See pole usutav mitte ainult põuast kannatanud Saheli piirkonnas Aafrikas, vaid ka Lääne-India kuivadel maadel.

Ettevõtmine on edukas, kui sellel on vahendid kogukonnast kaugemale jõudmiseks, kui see suudab mõjutada sadu, tuhandeid, kui mitte miljoneid elusid. Ettevõtet nimetatakse edukaks, kui sellel on võsud.

Skaala on midagi, mille poole me kõik peaksime püüdlema. Seda otsivad investorid, seda otsivad toetuste andjad, seda ihkavad ettevõtjad.

Kuid me peame endalt küsima, kas sellel kõigel on piir? Kas mastaapsus tõesti lahendab meie probleemid? Kas pole võimalik omada erinevaid sotsiaalseid ettevõtteid, mis lahendavad kohalikke probleeme omal unikaalsel viisil? Kas ettevõttel pole võimalik oma kasvu kohalikul/piirkondlikul tasandil piirata, tuues läbi kohaliku kogukonna, selle ressursse, põllumajandust ja inimkapitali?

Kas me ei saaks lasta mikroettevõtteid replitseerida kogu riigis? Kas me ei saaks ühe keskse tootmis- ja teenindusüksuse asemel luua väiksemaid ja kaasavamaid ökosüsteeme?

Näiteks kirjutasin eelmises veerus San Franciscos asuvast Bicycle Coffee Co.-st. Ta otsustas oma kohvi käsitsi röstida ja jalgratastega kohale toimetada. See tähendab, et see võib minna ainult nii kaugele – nii kaugele, kui vasikad neil lubavad.

Kuid ettevõtte poole on juba pöördunud rahvusvahelised ettevõtmised, kutsudes neid oma ärimudeliga linnadesse üle maailma. Niisiis, kas nad ulatuvad või jäävad lahe piirkonna lähedale?

Skaala võib siin tähendada ärimudeli taasloomist lokaliseeritud meeskonna, piirkondlike ressursside ja ümbritseva kultuuri absorbeerimisega. See tähendaks mikroettevõtete loomist, millel on erinevad näod, kus nad lähevad. Pole keskset allikat, pole keskset tootmist. Kuid kas teil on ikkagi skaala?

Kas me saame end peatada? Kas suudame end tagasi hoida? Isegi kui saame seda endale lubada, isegi kui see on tasuta, isegi kui see on meie ukse ees. Kas me saame ära pöörata? Kas me saame üles ehitada uue skaala – väiksema, tagasihoidlikuma ja tolmusema skaala, mis on kontaktis maa ebatasasusega, naabrite võitlustega, haritud maa piires?

Kas meil võivad olla unistused, mis vaatavad sissepoole, süvendavad end ja meie sidemeid üksteisega, mitte ei ulatu väljapoole?

Võib-olla tähendab see, et peame majanduskasvu ümber mõtlema.