Vaikne Vaimsus

Võib-olla sellepärast, et ma suudan tormi tekitada, armastan, isegi ihaldan, vaikust. Tunnen end selles turvaliselt. Ma tean, et ma ei purska välja midagi rumalat ega kahjulikku, midagi, mida ma hiljem kahetsen. Ilmselt seepärast, kui küsida vaimsetelt õpetajatelt nõu targa kõne harjutamise kohta, vastavad nad tõenäoliselt ühe sõnaga: vaikus. Nii nagu vihm on lillede õitsemiseks vajalik, on vaikus selgelt rääkimiseks hädavajalik.

Seda suhet peegeldab hinduistlik vanasõna, mida kajastub ka teistes kultuurides: kui see, mida sul öelda on, on tõene, lahke ja kasulik, siis ütle seda; kui mitte, siis on parim vaikida.

Minu esimene õppetund vaikimise väärtusest ja ebaviisakate sõnade valusatest tagajärgedest pärineb algkoolist. Ma ei mäleta, mida mu ema ühel hommikul tegi või tegemata jättis, aga mis iganes see ka polnud, see häiris mind nii palju, et ma valasin tema peale tohutut viha: "Ma vihkan sind. Ma soovin, et sa oleksid surnud." Täiskasvanuna sain teada, et lastel pole haruldane selliseid vastikuid mõtteid väljendada, aga tol ajal kannatasin ma rängalt selle pärast, et ma neid tagasi ei hoidnud. Mu isa andis mulle nii kõvasti peksa ja ma nutsin nii kõvasti, et ma ei saanud sel päeval tundi minna.

Targad rõhutavad vaikuse väärtust konstruktiivsematel põhjustel. Nad ütlevad, et see aitab meil oma isiklikke ressursse arukalt kasutada. Rääkimine kulutab energiat ja võtab aega. Pean oluliseks sõpradega tihedat kontakti hoida, aga tean ka, et pikkade telefonikõnedega võivad tunnid lennata. Ja kuigi mulle meeldib sõbraga matkata ja meie eludest rääkida, märkan ma vahet, kui jalutan vaikselt oma koeraga. Tunnen end treeningust värskendununa ja mu energia on suunatud tööle, mida pean tegema.

Vaikus aitab mul väljendada ka seda, mis on oluline, mitte ühtegi vana mõtet, mis peast läbi vilksatab. Mõnikord, kui mul on abikaasaga lahkarvamusi või nende vältimiseks, võtan aja maha. Kui ma ei peatu piisavalt kauaks jalutuskäiguks või istuvaks meditatsiooniks, et järele mõelda, mis tegelikult toimub, siis tõenäoliselt jätkan ma haavava kõnepruugi pidamist. Vaikuses on mul võimalus maha rahuneda, olukorda hinnata, oma motivatsiooni uurida ja mõelda, millised sõnad aitavad meie vahelist lõhet ravida.

Inimesed, kes tahavad kuulda hinge keelt ja Jumala sõnu, teavad, et nende kõrvu ei saa täita maailma valjud mürad, sealhulgas meie endi sisemine lobisemine. Nad peavad kuulama seda vaikset, väikest häält. Kveekerid ehk Sõprade Selts peavad oma jumalateenistusi vaikides. Ühes oma koosolekute ülestähenduses kirjeldab kveekerluse varajane kaitsja Robert Barclay, kui palju võimsam on see kui ükski argument, et inimest tema eksimustest eemale peletada. Ta märkas, et kui keegi siseneb koosolekule kavatsusega pahandust teha, siis tema "pimedus" saab jagu vaikuse "salajast jõudu ja voorust". Seetõttu on Sõprade Selts hakanud pidama vaikust vaimse elu võtmemärgiks ja ainsaks meetodiks Jumalaga suhtlemiseks.

Heebrea Piibel ütleb meile, et vaikimine võib olla ka vahend autentsete ennustajate eristamiseks šarlatanidest. Prohvetid jagavad omavahel "õlekõrsi" "nisust" vaikimise kriteeriumi abil. Valeprohvetid on jutukad, samas kui tõelised prohvetid peavad prohvetlust jumalikuks anniks, mida ei tohiks valimatult kasutada. Kui rahvas pärast Gedalja mõrva Jeremijalt nõu küsis, ei vastanud prohvet kohe. Selle asemel vaikis ta kümme päeva, enne kui Jumala sõnumi edastas.

Minu jaoks on vaikus tervendav, mitte ainult vaimsel tasandil, vaid ka füüsiliselt ja vaimselt. Mõned inimesed armastavad käia spaades lõõgastumas ja igasuguste vee- ja massaažiprotseduuridega hellitamas. Mina armastan käia retriitidel ja hellitada end vaikusega. Ei mingit kõneposti, e-kirja, vestlust, raadiot ega videot. Vaikus värskendab mind nagu jahe dušš lämbe suvepäeval. Selle rahulikkuses kogun ja ühendan enda laialipillutatud tükid. Toonikumina puhastab vaikus end tänapäeva linnaelu lakkamatust mürast kogunenud kurnatusest ja taastab mu energia.

Aga see, mis on minu jaoks toonik, ei ole tingimata hea ravim kellelegi teisele. Õpetajad tunnistavad, et vaikus ei pruugi olla parim vaimne praktika inimestele, kes kalduvad melanhoolia või depressiooni poole. Neil võib olla vaja end avada ja väljendada. Samuti on oluline mitte vaikida ebaõigluse ees. Dalai-laama ütleb oma teoses "Uue aastatuhande eetika", et kui me vaikime enesekesksuse tõttu, on see probleem. Meil ​​on universaalne kohustus sellisest vaikusest välja murda ja teisi teenida. Aga kõigepealt hoiatus: just vaikuse üsas saame kasvatada ideid parima tegutsemisviisi kohta ja tagada, et selline tegevus oleks juurdunud kaastundes ja tarkuses. Kui me kavatseme välja öelda, on meie ülesanne kõigepealt viia end kooskõlla sellega, mida maailm vajab, mitte sellega, mida meie ego soovib, vastasel juhul riskime alateadliku kõnega rohkem kahju tekitada.

Üks viis vaikuse maitsva vilja nautima hakkamiseks on seda lühidalt harjutada. Enne kui söögiriistad kätte võtame või kohvi või tee joomiseks kruusi tõstame, võime minutiks vaikuses peatuda. Me võime vahetult enne telefonikõne tegemist vaikida. Ja selle asemel, et kohe oma elus toimuvast pikalt ja laialt rääkida, võime teisele inimesele ruumi anda, kuulates kannatlikult, mida tal öelda on. Aja jooksul, kui õpime oma suud vaigistama, märkame, et õpime ka oma taltsutamatuid mõtteid ja kirgi vaigistama. Me õpime, nagu üks juudi tark kunagi ütles, et "tarkuse tara on vaikus".