Koht, Kus Ma Kirjutan

Varem võtsin südamesse Virginia Woolfi nõuannet omada oma tuba. Kus iganes ma ka ei elaks, kulutasin aega ja energiat kontori, omaette ruumi sisseseadmisele – õige laua, korralikult kappides olevate paberite, seintel väljapandud autasude ja diplomitega –, püüdes luua kirjanikule sobiva ruumi, püüdes iga kord endale püsiva koha luua. Aga siis sündisid lapsed ja kolisin liiga palju kordi ning minu kirjutamispaigaks sai just see siin, praegu. Ma võin veeta aega kirjutamiskoha loomisel või kirjutamisel, sest mõlema jaoks pole aega. Ja kuna kõik need kohad osutuvad ajutiseks, valin kirjutamise.

Woolfi „tuba“ on minu arusaamist mööda pigem ajaline kui füüsiline ruum. Ma vajan aega rohkem kui sisseehitatud raamaturiiulit. Mul kulus selle mõistmiseks liiga kaua aega. Oleksin pidanud algusest peale teadma. Lõppude lõpuks kirjutasin oma esimese avaldatud lühijutu käsitsi märkmikusse Riverside'is Californias asuvas majas, mida mind koristama palgati. Kord kirjutasin päevade kaupa korteris, kus polnud mööblit peale istmekoti. Koostasin auhinnatud loo ajutiselt möbleeritud korteris Sidneys Nebraskas elutoa/söögitoa/köögi ühendatud ruumis, võidu sõites kellaga, samal ajal kui mu kaheaastane laps kõrvaltoas tukastas ja mu sündimata poeg minu sees rügas. Olen töötanud keldrites, trükkides ühe käega ja samal ajal last rinnaga toites. Olen jalgpallimängude ja balletiproovide ajal märkmikutesse ideid kritseldanud. Olen isegi salaja kalmistu kontoris kirjutanud, kui pidin surnuid Exceli arvutustabelis korrastama.

Viimased kolm aastat olen suurema osa oma kirjutamisest teinud saja-aastase tammepuust laua taga meie Connecticuti osariigis West Hartfordis asuva maja magamistoa nurgas – ruumis, mida mu sülearvuti jagab mu abikaasa arvutiga, lisaks pidevalt muutuvale hulgale hulkuvatele Legodele, korrutuskaartidele, puidust autodele, millele tuleb rattad tagasi liimida, niidile puuduvate nööpide õmblemiseks, oma õpetamisülesannetele, tasumata arvetele, värvipliiatsitele, pusletükkidele ja tükile kivistunud puitu.

See oli ajutine kokkulepe. Kui ma selle kirjutamiseks maha istun, pean kõrvale lükkama kaks siledat kivi, millele on püsimarkeriga kirjutatud „isa“, kirjaklambritega ehted ja kilekoti, millel on silt „minu kõrvits“ ja mis sisaldab üheksat hoolikalt korjatud seemet. Vahel on lapsed minuga toas, mängivad või loevad voodil – sest see tuba on suvel üks väheseid konditsioneeriga tube, talvel aga kõige soojem tuba. Kõik toimub selles toas. Ja ometi on see kõik ajutine.

Keskmine sahtel sisaldab mikrokosmost minu lauast, minu majast, minu kirjaniku peast. See tähendab, et seal pole peaaegu midagi, millest oleks kohest praktilist kasu. Vahel mõtlen, et tahaksin sahtli lahti tõmmata ja leida korraliku hulga pastakaid ja pliiatseid, eri suuruses ja värvides märkmepabereid, mitut tüüpi teipi – kõike, mida mu kontoritarvete austaja süda ihaldada võiks –, aga ma pole kindel, kas see on päriselt tõsi. Selle asemel on sahtlis eelmistest eludest pärit talismanide segu: Puškini tikukarp tema 1999. aasta kahesajandast sünniaastapäevast, nupu-toru juhtmestiku tükid majast, mille juhtmestikku uuendasime Lincolnis Nebraskas, helmed katkisest kaelakeest, mille mu tütar kunagi parandada tahtis, piletid raamatukogus toimunud „Halloweeni sündmusele“ (inglise keeles „Halloween Happening“) 31. oktoobrist 2011, mis aga kunagi ei toimunud, kuna torm Alfred lülitas nädalaks tuled välja, tulekindlate seifide võtmed, mida mul ilmselt enam pole, luup, mis tuli kaasa minu kompaktse Oxfordi inglise sõnaraamatuga 1992. aastal, imikute küünelõikurid, mis tulid kaasa minu vastsündinuga 2005. aastal, avamata pakk tühje mikrokassette ja kaks rulli kasutamata 35 mm filmi, mis osteti teisel sajandil, katkine sammulugeja, hõbedase kellarihma lisalülid, poja kingituseks saadud sinised plastmassist ehted ja kui sügavamalt kaevata, võib-olla isegi midagi praktilisemat, näiteks klammerdajakarp ja paar pastakat.

Vahel ei leia ma teipi, mis mu elu päästaks, aga kõik need muud esemed on mul alati käepärast ja just nende kõrvutuste, selle korratuse ja ebakindluse keskel ma kirjutangi. Korralik ja organiseeritud olemine võtab aega, aga korras keskkond paneb mind tundma sundi korrapäraseid mõtteid mõtlema. Ja need mõtted ei tule kunagi nii. Korratus vabastab; tulgu see kõik kuidas tahes. Lubage mul sukelduda korratuse merre ja noppida välja esemed, mis oleviku valguses säravad. Lubage mul hoida see, mis on oluline, ja lükata ülejäänu teiseks päevaks kõrvale.

Seega on vist mingil moel abiks teadmine, et võin iga hetk oma sahtli avada ja silitada graniiditükki Box Springsi mägedest, mis asuvad 2900 miili kaugusel. Aga see laud pole ainus koht, kus ma kirjutan, sest olen õppinud kirjutama kõikjal ja igal pool. Kannan alati märkmikke ja pastakaid kaasas. Võtan oma toa kaasa. Sukeldun oma mõtete sahtlisse. Kõik on ajutine.