Mu Ema Viimased sõnad Mulle

Kirjutasin selle paar päeva pärast seda, kui mu ema suri täna, 2. oktoobril 1989. Olen seda endaga kaasas kandnud ajast, mil ma ei tea, kas see, mida ma kirjutasin, on mõeldud ainult mulle.

Kui mälestused sellest ööst mind taas üle ujutavad, tunnen, et selle nii kaua kandmise raskus on mind nõrgaks teinud. Samuti ei tea ma, millal ma temaga (ja oma isaga) liituda võin, ja see tõestisündinud lugu läheb minuga korda. Ma arvan, et seda teiega jagades võin teile öelda, kui hea naine ta oli ja kuidas ta südames ja mõtetes oli ainult teine ​​inimene.

Võib-olla väärivad mu ema viimased sõnad laiemat kuulajaskonda… eriti poegade puhul, sest meil pole aimugi, mis ema südames toimub, isegi kui arvame, et mõistame tema tundeid meie vastu; tegelikult ei saa me kunagi.

–Sohaib Alvi, poeg liiga hilja.

Mida ta oli öelnud?

Päike oli loojumas, kui sisenesin intensiivravikabinetti, kus ta lamas selili ja vaatas mu vanemat õde ja venda, kes olid temaga pärastlõunal olnud. Ta pööras kohe pea, kui ma sisenesin, ja kui ma kummardusin teda suudlema, vaatas ta mulle silma ja ütles midagi. See oli üks neist hetkedest, kus olete sõnad tabanud, kuid te ei saa neid kohe lahti segada. Nagu see nanosekund, kui kuul on sind tabanud, kuid valu pole veel alanud.

Ta ei saanud viimastel päevadel enam kuuldavalt rääkida ja tegi ainult pingutusi, sest õhupuudus tõmbas ta sõnad alla. Ta ahmis õhku iga paari sekundi tagant ja tahaks meiega siiski rääkida. Ta suu avanes ja pool sosinat kostis või ei tulnud üldse. Ma ei kuuleks enam kunagi tema häält nende paari päeva jooksul, mis tema jaoks meiega on jäänud.

Olin ta vaigistanud, et säästa vaevast rääkida. See juhtub siis, kui teil on liiga kiire valu vaigistamiseks. Kuid ma teadsin, et need sõnad olid alateadlikult mu meeltesse parkinud. Nagu muusika, mida kuulsite möödaminnes, ilma seda märkamata, ja ometi teate, et võiksite seda ümiseda, kui süveneksite hetke, enne kui see igaveseks hävib.

Teadsin, et ta on suremas ja väga lähedal meie juurest lahkumisele. Pärast pikka rasket, üle üheksa aastat kestnud võitlust vähktõve peptilise haavandi ja paljude muude tüsistustega, oli mu ema võitlus jätkamiseks liiga hapraks muutunud. Habras ja nõrk, säilitas ta sellegipoolest oma naeratuse ja tema visadus, millega ta meid nii paljudele raskustele vastu tõi, paistis endiselt.

Aga ma võin öelda, et ta oli hirmul; ta ei tahtnud surra ja mitte ainult sellepärast, et ta armastas meid kõiki nii väga. Ta oli keegi, kes nautis elu ja inimestega rääkimist. Ta oli vähkkasvajaga piisavalt võidelnud, et näha meid kõiki abiellumas, ning hoidis ja kallistas oma haiguse ajal kõiki oma lapselapsi, välja arvatud minu kaks järgmist poega, kes sündisid hiljem.

Mida ta oli öelnud? Kas ta tahtis, et valu lakkaks?

Olles noorim, olin temaga kõige vähem aega veetnud ning mu vennal ja õel oli õnn, et kasvasid koos temaga üles, kui ta oli tugevam. Ta oli võidelnud pärast iseseisvumist, kui asus elama väikesesse kahetoalisesse korterisse pluss sisehoovi Sadderis elutähtsas Karachis koos mu onu ja tema perega ning transiidis olevate noorte sugulastega, leides oma jalad enne maailma asumist.

Briti Raji vanembürokraadi tütar oli ta õppinud Lucknowis, Delhis ja Simlas (suvepealinn, kuhu ta isa valitsusega koos kolis). Talle meeldis lapsepõlvest peale kunst, ta armastas klassikalist tantsu ja mängis sitarit.

Kuid kuna mu isal oli raskusi töö leidmisega, ilma et see kahjustaks oma ausust, sest ta oli olnud enne jaotamist ajakirjanik, hästi haritud ja väärtuste suhtes tugev, tagas mu ema, et ta on oma kahe lapse jaoks igati olemas, õpetades ja koolitades neid parimates misjonikoolides.

Saabusin tema maailma hilja ja pole kordagi kuulnud teda kurtmas, hoolimata peaaegu vürstilisest kasvatusest. Ta oli armunud mu isasse, kes oli silmatorkav isiksus ja armastas teda kuni tema lõpuni, seistes tema kõrval kogu aeg, isegi kui tema maailm tema ümber kokku varises.

Minu varaseim mälestus temast oli alati naeratav ja rõõmsameelne naine, kes leidis kõiges ja kõigis midagi head. Selleks ajaks oli mu isa taganud meile eraldi korteri Tariq Roadi ja kuulsa Cheel Wali Kothi vahel. Ta oli alustanud tööd Morning Newsis ja Radio Pakistanis, kuid ta ei teadnud seda, mida võimul olevad inimesed ja meedia siis kuulda tahtsid. Püüdes tõde välja tuua, jäeti suur osa tema töödest riiulile ja mu ema elaks tema haiget üle.

Mälestused vilkusid minus, kui vaatasin, kuidas ta püüdis hinge tõmmata, mis tuli sageli pausi ja pingutusega ülespoole. Ta rääkis sama palju silmadega kui huultega, kuid hingeldades jäi suu sosinaks harva kinni. Sel hetkel olid ta silmad muutunud elavaks ja ta tuli vaid küsima, mida ta tahab.

Mida ta oli öelnud? Klaas vett? Veel üks valuvaigisti süst?

Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi minu käest midagi küsinud, peale selle, et ta allkorruselt turult midagi tooks. Ta tegi kõik oma ostud ise, jättes lapsed hommikuti ja pärastlõunal haridusteed omandama. Pühapäeva hommikuti oli majas koor, kuna ärkasin hilja. Ta oli pere seas nii populaarne, et alati oli keegi, kes tuli temaga koos naerma ja teed jooma, kui nad tulid sinnapoole oste tegema.

Ta aitas mu nõbusid igal võimalusel, eriti õpetades, ja üks neist ütles alati, et võlgneb keskkooli lõpetamise temale. Ta oli kõigi naiste usaldusisik väikeses hoones, mida kõik kutsusid Bajiks . Ta kuulas nende intiimseid hirme ja kurbusi ning rääkis talle naerdes kõigest naljakast, mis nende majapidamises ja isiklikus elus juhtus. Näis, et nad ammutasid oma õnne ainult tema seltskonnast, sest ta ei kommenteerinud kordagi nende isiklikku elu ega andnud seda edasi. Võib-olla sellepärast nad teda nii väga usaldasid. Ta ei räägiks kunagi kellegi saladust.

Mida ta oli öelnud? Kas ta tahtis mulle midagi öelda, mida tema heaks teha tuli?

Kui ma temaga kahekesi olin, oli juba pimedaks läinud. Vaatasin, kuidas läbi tumeda klaasiga akna filtreerub pehme kuuvalgus ja puhkasin vaikselt tema suletud silmalaugudel. Mulle jäi igati meelde tema armastus minu vastu. Mind väikelapsena koolist tagasi jalutamas, minuga koos lugemas, uinaku katkestamas, et pärastlõunal paaritutel tundidel mulle sooja sööki valmistada ja kui mul oli palavik, pea terve öö üleval olla.

Ma nõjatusin toolile tagasi ja mõtlesin, kui vähe ma talle maksnud olen, peale selle, et olen temaga füüsiliselt koos, et teda kuhugi sõidutada või temaga koos einet süüa, kui ma just ei õppinud või sõpradega ringi kolanud. Vaatasin, kuidas ta nägu rahutult padjal toetus, vähimgi tõmblemine tema kulmudes viitas sellele, et tal ei ole sees mugav.

Siis elasin hetke, mis jäi minuga igavikuni. Selles öövaikuses olid tema sõnad järsku selgelt välja tulnud, justkui oleks öö pimedaim tund end välkkiirelt keskpäevaseks päikeseks muutnud. Ma lihtsalt istusin seal ja vaatasin ta nägu. Mu rind täitus ja siis läks tuimaks. Olin liiga uimastatud, et pisarat poetada, rääkimata nutmisest.

Tänaseni näen teda pingutamas, et öelda, mida ta tegi. Tänaseni elavad sõnad, mida ta tahtis öelda, kuid ei tulnud välja, minuga igavesti. Tänaseni võin lugeda tema suust ja silmadest. Tänaseni näen ma muret tema kurnatud silmades.

Ma näen nüüd, et pärast pikki tööpäevi vähese magamisega viimastel päevadel nägin ilmselt välja sassis, väsinud ja väsinud. Ta ei tahtnud minult midagi.

See, mida ta oli palunud, oli, on ja jääb iga ema armastuse keskmeks oma lapse vastu, olenemata sellest, kui suured me oleme...

Nutan sees selle pärast, mida ta tol õhtul küsis. Pisarad ei tule kunagi välja, sest nad on liiga uimased. Võib-olla on parem jätta mõned tunded õigeks ajaks külmutama, et need säilitaksid oma kuju igavikuni.

Näete, kogu oma piinavas valus, kuni viimase paari hingetõmbe ja jõuni, oli ta näinud mind sisse astumas ja kogu selle murega, mida ta oli näidanud iga kord, kui ma väsinuna majja sisenesin, oli ta uuesti küsinud:

"Poeg, kas sa oled midagi süüa saanud?"